Täitsa minust räägitakse. 30- aastane, ei ole enda vanavanemaid põhimõtteliselt näinudki, ühte vanematest ka mitte, kuid kõigi koormaid lahendan ikka. Mul ei ole midagi, sest kõik nende egoismi, ebaausus, valed otsused, ohvrimeelsus, masendus jm on kõik minu peale langenud. Ei ole ma saanud enda elu veel päevagi elada - lahendan enda kallite sugulaste ja pere muresid, mida nad ise ei tunnista(nud) ja olen megahappy sellega. Paljudelt ei saanud ma peale väljakutsete ja "tühja" elu muud mitte midagi. Karismat ja mõistust justkui on antud, kuid OMA elu mul ei ole. Selleks minu eelpõlvede sõltuvus kurvast, nukrast ja vägivaldsest elust liiga suur. Kes ei uskunud "seda jama" siis tean kinnitada enda pealt, et kahjuks toimib. See koorem nagu visatakse "läbi õhu" Sinu peale ja vaid SINA pead seda lahendama, sest see on Sinu suguvõsa koorem ja nemad sellega tegeleda ei kavatse.