Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis.
Peegeldus päike jõel suvel selges vees,
niitude vahel siis kulges meie tee,
niitude vahel, kus rõõm saatis meid.
Niitudel päike kadunud nüüd,
nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe
ning ega meidki seal keegi enam näe.
Kus on siis suvi ja kus on me arm?
Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik mu unistused lõid,
võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid.
Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja palju, palju muud.
Aiman ju siiski, et ühel päeval siis
lõplikult tuled, sest süda nõuab nii.
Niitude rüpes meid õnn leiab taas..