Eesti wabariik ja kuldsed taldrikud

Ma silmitsen taevast, ma loen taevatähestikku. Tähed mulle seda ütlevad, et eile meid veel pold, homme meid enam pole, täna tuleb siiski elada. Maailmalõpp kas tuleb või ei tule, elu läheb paremaks või läheb vasakule, või siis läheb otse veidi maad. Saabub uus aasta, saabub uus aastatuhat, Antikristus hakkab valitsema maad. Siis maanduvad taevast kuldsed taldrikud ja viivad vesipeade maale meid. Sel ajal, kui Maa peal möllab metsaline, sööme meie kuldseid sidruneid. Me armastame neid. Ja me armastame teid, me vaenlased. Ma silmitsen ingleid, nad põgenevad pilusilmse Antikristuse eest. Üks ingel jääb alles, see on mu kaitseingel, ta ei suuda jätta minusugust meest. Sest olen ma selle jaoks pisut liiga hea, et surra te sitaste roomikute all. Kummardu, Antikristus, veidi lähemale, sulle sosistan saladuskatte all: Sa oled mu kõige kallim metsaline, suudlen sinu valgeid huuli ma. Suudlen kui Juudas. Sinusse ma uskuda ei saa, ma ei saa, ma ei saa. Sa ära pahanda, ma kuidagi ei saa. Ma müün sind maha. Kord maanduvad taevast kuldsed taldrikud ja võtavad meid oma pardale. Jää hüvasti. Meiega ei saa sa tulla, sul ei ole viisat Marsile. Kui me läheme, siis lõpeb öö ja algab igavik.

minä olen eestiläinen, mut kyllä siistä pitää minäkin.

Ma pean sest väga palju, kuigi ma olen soomlane!