Mart Saar 1882 - 1963
Põhjavaim
Teksti autor: Marie Heiberg
Loomisaasta: 1910
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
dirigent Tõnu Kaljuste
Mart Saar on oma koorilauludes vahest kõige sügavamalt suutnud tabada eesti rahvamuusika hinge. Ta on loonud oma stiili, Saare stiili - eesti stiili, nii nagu seda tegi Glinka Venemaal, Grieg Norramaal ja Sibelius Soomemaal, kirjeldab koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik
Mart Saar on kirjutanud umbes 400 kooriteost, neist tuntumad, "Põhjavaim" ja "Leelo", on korduvalt olnud laulupidude kavas.
Samas on suurem osa tema kooriloomingust jõukohane vaid väga headele kooridele. Saare koorimuusikale on omane põhjamaine kargus ja tõsidus ilma sentimentaalsuse ja tunnetega liialdamiseta.
Selline laulmine oli omane rahvalaulikutele, kellega Saar vahetult kokku puutus.
Kui tema esimestele, 1909. ja 1914. aastal välja antud koorikogumikele on iseloomulikud dissonantsid ja keerukad rütmifaktuurid, siis 1920. aastatest alates sai Saare koorimuusika tähtsaimaks allikaks vana regilaul.
Ta kasutas oma teostes variatsioonilist meetodit, kus rahvaviis kordus, kuid kõik selle ümber - harmoonia, faktuur, rütm, tämber ja dünaamika - on pidevas muutumises.
Uudselt lähenes Saar ka rahvalaulu tekstile, kasutades murdekeele foneetikat kui muusikalist komponenti (näiteks lauludes "Noore veljo, veeritäge", "Latse häälütamise laul").
Tuntumatest luuletajatest on Saar oma kooriloomingus kasutanud Anna Haava, Juhan Liivi ja Karl Eduard Söödi tekste. Lisaks rahvamuusikale on tema kooriteoseid mõjutanud Claude Debussy ja Aleksandr Skrjabini muusika, samas on ta näiteks laulus "Kõver kuuseke" kasutanud vanu laade.