Terve vald oli kokku aetud,
kihelkond kokku kutsutud;
külalisi igat seltsi -
Viruvanem kaasagagi palutud!
Tõnni, parajam peiu,
kosind Mannikese endale,
Manni, nobedam neiu,
läheb Tõnnile mehele.
Pulmad, jah pulmad!
Pulmapidu ülitore.
Viina viiskümmend vaati,
pulma kraami kokku toodi
nõnda palju, kui saadi.
Parte, hanesid praeti
vist üle tuhande ära,
terve trobikond püssisid
pulma auks teeb kära.
Kas vahest kuu
meil kumab ju,
või näen päikest hiilg’va sära sees?
See on ju Tõnn, seal ka ta Mann -
kahekesi sammuvad nad käsi-käes.
Teeb nalja Mann,
siis naerab Tõnn,
nii et vesi veereb palgeilta.
Neil ilus ilm,
neil särab silm,
jõuaks nemad nõnda elust läbi ka!
Vennad, veeretage viru valssi,
meie tahaks minna tantsima.
Tublist’ helistage tuljaku tantsu,
see paneb vere kihama.
Pill sütitab meeli, tants keerutab pead,
poiss kutsub, memm tahab, et tantsima läed.
Kuid miks värised, hüppad nõnda, südameke sees,
kui kaenlasse vajutab meid mehine mees.
„Ärge häbenege, piigakesed, midagi meid,
meie võime ju omal ajal kosida teid.
Kena hobu hirnub tallis, tore saan on mul ka,
rikas talu, mille peremeheks pea saan ma.“
„Kuule armas languke!“
„Mis tahad, Tõnni taadike?“
„Tants on tubli, lõbus pilliviis!“
„Eks läheme ka tants’ma siis!“
Hõissa!
Tõnni taat viis Manni memme tantsima!
Taati memmega
Laskem elada!