"LSD jõudis lääne kultuuri suure pauguga 1950-ndatel aastatel. See aine sünteesiti 1938. aastal, viis aastat hiljem tarvitas Albert Hofmann seda esimest korda teadlikult. Seejärel kasutati LSD-d ligi paarikümne aasta vältel psühhedeelses teraapias võrdlemisi laialdaselt. Timothy Leary ja teistega läks asi käest ära, meedias hakkasid ilmuma sensatsioonilised lood ning 1970. aastal pani ÜRO psühhedeelikumid ülemaailmse keeluseaduse alla.
On märkimisväärne, et samal ajal valitses filosoofias väga reduktsionistlik suund. Tooni andis Viini ringist välja kasvanud loogiline positivism, mille tõid Inglismaale esmajoones Ludwig Wittgenstein ja A. J. Ayer. Viimane kuulutas 1930-ndatel aastate alul, et metafüüsika on võimatu. Keelefilosoofia ja loogilise positivismi laineharjal kadus huvi teadvuse ja sellega seotud probleemide vastu. Teadvust hakati pidama ajutegevuse tähtsusetuks kõrvalsaaduseks.
Kirjeldatud vaimses kliimas hakkasid sellised psühhedeelsete kogemuste vastu huvi tundvad mõtlejad nagu Aldous Huxley ja Alan Watts otsima vajalikku metafüüsilist raamistikku idamaade mõtteloost, eriti zen-budismist, aga ka vedantast," selgitas Tähenduse teejuhtide 29. numbrile antud intervjuus Exeteri Ülikooli teadvusfilosoof Peter Sjöstedt-Hughes [1].
Selles klipis, mis on lõigatud Huxley suurepärasest intervjuust "Speaking Personally II" [2], räägib Huxley oma kogemustest psühhedeelikumidega pisut lähemalt. "Katoliiklased nimetavad seda teenimatuks armuanniks. See ei taga lunastust, see pole lunastuseks piisav ega ka vajalik," sõnab ta LSD kogemuste kohta. See on ilusti öeldud.
Head uudistamist!
H.
---------------
[1] teejuhid.postimees.ee/7733871...
[2] • Aldous Huxley - Speaki...