Möödunud aasta mängisin tükk aega enesega peitust (rahvakeeli Trifaa või siis minu pealinlastest sõpradele Uka-Uka). Esmalt see kogu trall märtsikuus, mil ainsateks vestluspartneriteks olid minu vana ja lodev koer Bunja, üks pikk blond noormees peeglis ning aeg-ajalt ka mõni tuttav pikslikogu Zoomi kõnes. Siis veel kaks suvekuud omapäi mööda Euroopat rongides ringi tuhisemist ning takkaotsa ka need viimased kuud üksipäi Itaalias külast külla tatsamist. Kas inimene üldse tohiks nõnda palju aega üksi veeta? Jah - tohib ja suisa peakski. See video on pühendatud kõikidele mu veidrikutele, iseäratsejatele, naljamärtidele ja mustadele lammastele - teile, kes te mõnikord tunnete end kui tulnukad inimnahas.